Keerulises äri rahastamise maailmas seisavad ettevõtted silmitsi olulise strateegilise otsusega, määrates oma optimaalse kapitalistruktuuri. Kapitali maksumus on peamine finantskontseptsioon, mis aitab ettevõtetel leida õige tasakaalu võla- ja omakapitali rahastamise vahel, minimeerides lõppkokkuvõttes nende üldised rahastamiskulud.

Põhimõte

Kapitali maksumus kujutab endast kogukulu, mida ettevõte kannab oma tegevuse rahastamiseks, kasutades kahte peamist allikat:

• Omakapitali rahastamine (aktsiate emiteerimine)
• Võla rahastamine (laenude võtmine või võlakirjade emiteerimine)

Kapitali maksumuse alused

Kapitali maksumus on kogukulu, mida ettevõte kannab oma tegevuse rahastamiseks kahe peamise allika kaudu: omakapitali rahastamise ja laenuvõla rahastamise kaudu. Omakapitali rahastamine hõlmab kapitali kaasamist aktsiate emiteerimise kaudu investoritele, kes saavad ettevõtte osalisteks omanikeks, samas kui laenuga rahastamine hõlmab raha laenamist laenude kaudu või võlakirjade emiteerimist. Igal neist allikatest on oma eristuvad kulud ja kaalutlused. Omakapitali investorid ootavad oma investeeringutelt tulu, mis on tavaliselt suurem kui laenu kulu, et kompenseerida suuremat riski, mida nad võtavad sisuliselt tagamata finantskohustusena. Laenuandjad seevastu teenivad madalmat intressi ja neil on eelisnõue/tagatis ettevõtte varadele.

Eesmärk on leida optimaalne võla ja omakapitali segu, mis minimeerib ettevõtte üldist rahastamiskulu.

Kompromissi rahastamisel

Üks põnevamaid aspekte kapitalistruktuuri otsuste juures on kompromissi tegemine laenu- ja omakapitali rahastamise vahel. Kui ettevõtted suurendavad laenu rahastust, asendavad nad tõhusalt kallima omakapitali suhteliselt odavamate laenu kohustustega. See viib madalama kapitali kogumaksumuseni, peamiselt laenu intressimaksetega seotud maksusoodustuste tõttu. See suhe pole aga lineaarne ja on olemas kriitiline punkt, millest alates muutub täiendav laen tootlikkuse seisukohalt kahjulikuks. Kui ettevõtted võtavad rohkem laenu, seisavad nad silmitsi suurema finantsriskiga, mille tagajärjed on erinevad. Laenukohustuste suurenedes hakkvad laenuandjad  nõudma kõrgemat intressi, et kompenseerida suurenenud maksejõuetuse riski. Samaaegselt nõuavad olemasolevad aktsionärid suuremat tulu enda investeeringutelt omakapitali, et õigustada suurenenud finantsriski. Sellest dünaamikast aru saamine loob tasakaalustava tegevuse, kus ettevõtted peavad leidma tasakaalu, kus üldinet kapitali maksumus on minimaalne, võtmata samal ajal liigset finantsriski. Seega peab ettevõte leidma optimaalse võla ja omakapitali vahekorra, kus minimaalse kapitali maksumuse (WACC) puhu on ettevõtte finantsrisk ka kõige väiksem.

Mis on WACC – kaalutud keskmine kapitali maksumus?

WACC (weighted average cost of capital) on keskmine intressimäär, mida ettevõte maksab raha kasutamise eest kõigist oma rahastamisallikatest (nagu laenud, võlakirjad ja aktsionärid). Vaadata saab seda kui kogu “äritegevuse kulu”, st  laenatud ja investeeritud raha hinda.

Lihtne näide

Kujutage ette väikest pagariäri:

• Laen: ettevõtte laenab 70 eurot 5% intressiga.
• Omakapital: ettveõte kaasab investoritelt 30 eurot, kes ootavad 10% tootlust.

WACC = ((70*5)+(30*10))/(70+30)=6,5 %

Keskmine kapitali kogukulu (WACC ) on 6,5% (odavama laenu ja kallima omakapitali arvestades).

Peamine järeldus

WACC on nagu ettevõtte finantskulude hinnang:

• Madalam WACC = Odavam kasvada ja kasumit teenida.
• Kõrgem WACC = Riskantsem või ebaefektiivne rahastamine.

Ettevõtted püüavad hoida keskmist kapitali maksumust võimalikult madalal, et maksimeerida ettevõtte väärtust kõigile.

Kokkuvõte

Võla- ja omakapitali rahastamise hoolika tasakaalustamise abil saavad ettevõtted välja töötada tugeva finantsstrateegia, mis toetab jätkusuutlikku kasvu, minimeerib rahastamiskulusid ja maksimeerib aktsionäride väärtust. Peamine on pidev optimeerimine finantsplaneerimise, turuanalüüsi ja strateegilise otsuste tegemise kaudu.